Josef Allerberger
| Josef Allerberger | |
|---|---|
| Hüüdnimi | Sepp |
| Sünniaeg | 24. detsember 1924 |
| Surmaaeg | 2. märts 2010 (85-aastaselt) |
| Teenistus | Natsi-Saksamaa |
| Auaste | kapral |
| Üksus(ed) | 3. mägidivisjon |
| Sõjad/lahingud | Teine maailmasõda (idarinne) |
| Autasud |
|
Josef Allerberger (24. detsember 1924 Steiermark, Austria – 2. märts 2010) oli 144. rügemendis 3. Mägidivisjoni Teise pataljoni Saksa snaiper, kes võitles idarindel. Tema arvel on 257 tapmist[1].[2]
Sündis 24. detsembril 1924 (memuaarides väidab Allerberger, et sündis septembris) Steiemargis Austrias kohaliku puusepa pojana. Juunis 1943. aastal saadeti ta kuulipildurina idarindele, kus ta Stavropolis kergelt haavata sai.[3] Taastumise ajal hakkas ta eksperimenteerima 3,5x suurendusega teleskoopsihikuga Nõukogude Liidu Mossin-Nagant 91/30 vintpüssiga. Juba enne seda, kui ta Seetaleralpesse snaiprikoolitusele saadeti, oli ta tapnud juba 27 vaenlast.
Pärast snaiprikoolitust sai Allerbergeri põhirelvaks K98 k, mis oli varustatud neljakordse suurendusega pöördkinnitusega optilise sihikuga, vajadusel kasutas ka automaatpüssi G43 ja püstolkuulipildujat MP40.
Lahingus kasutas Allerberger Wehrmachtis õpitud tehnikat, mille puhul kasutati enda varjamiseks vihmavarju, millelt oli eemaldatud kangas ja asendatud lehestikuga. See võimaldas tal end paremini peita ning tausta sulanduda. Meetodit peeti väga lihtsasti toimivaks ning kergeks.[4]
2005. aastal avaldati teos "Snaiper idarindel. Wehrmachti snaipri, rüütliristi kavaleri Josef Allerbergeri mälestused", mis põhineb Albrecht Wackeri intervjuudel Allerbergeriga. Teos pälvis tähelepanu eelkõige ilustamata aususe, piinamiste kirjelduste ning Nõukogude sõdurite kannibalismi ja julmuste tõttu.
20. aprillil 1945 pälvis kapral Josef Allerberger kindralfeldmarssal Ferdinand Schörnerilt Raudristi Rüütliristi.
Pärast sõja lõppu töötas Allerberger, nagu ta isagi, puusepana. Ta suri 2. märtsil 2010 Wals-Siezenheimis.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Wallenda, Wolfgang - Der Scharfschütze von Stalingrad. 2017, Books on Demand, Norderstedt, s- 207, ISBN 978-3-7448-9455-5
- ↑ Wallenda, Wolfgang - Scharfschützen der Waffen-SS an der Ostfront. Im Fadenkreuz der Jäger. 2014, Books on Demand, ISBN: 978-3-7347-3984-2
- ↑ https://www.geschichtsforum.de/thema/wie-war-das-scharfschuetzenleben-des-josef-allerberger-wirklich.24290/
- ↑ "Interview with 3 WWII German snipers". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2019. Vaadatud 17. mail 2020.
- ↑ https://web.archive.org/web/20110720235608/http://www.salzburg.com/online/salzburg/menschen/Menschen-3-Maerz.html?article=eGMmOI8VdcEa8bvGfFCRLGe5qcCoijwPCxFvZAh&img=&text=&mode=&.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Fellgiebel, Walther-Peer (2000). Die Träger des Ritterkreuzes des Eisernen Kreuzes 1939–1945 – Die Inhaber der höchsten Auszeichnung des Zweiten Weltkrieges aller Wehrmachtsteile (Saksa keeles). Friedberg, Germany: Podzun-Pallas. ISBN 978-3-7909-0284-6.
- Scherzer, Veit (2007). Die Ritterkreuzträger 1939–1945 Die Inhaber des Ritterkreuzes des Eisernen Kreuzes 1939 von Heer, Luftwaffe, Kriegsmarine, Waffen-SS, Volkssturm sowie mit Deutschland verbündeter Streitkräfte nach den Unterlagen des Bundesarchives (Saksa keeles). Jena, Germany: Scherzers Miltaer-Verlag. ISBN 978-3-938845-17-2.
- Wacker, Albrecht (2005,2006), Snaiper idarindel. Wehrmachti snaipri, rüütliristi kavaleri Josef Allerbergeri mälestused. ISBN 1-84415-317-7
- Wacker, Albrecht (2000), Im Auge des Jägers, ISBN 978-3-932077-27-2.